Omastavad asesõnad saksa keeles (mein, dein, sein jne.) lihtsates lausetes - saksa Grammar

Omandi asesõnad saksa keeles (mein, dein, sein jne.) lihtsates lausetes

Mis on omandi asesõnad ja milleks neid kasutatakse?

Omandi asesõnad (saksa keeles Possessivbegleiter või Possessivpronomen kui eraldi vorm) näitavad, kellele midagi kuulub või kelle ja millise suhte kohta on jutt. Nad asuvad tavaliselt otse eespoole nimisõnast (sarnaselt eesti „minu/sinu/meie“): mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr, Ihr.

Kiire sõnastus eesti keelde (mida need tähendavad):
- mein = minu
- dein = sinu
- sein = tema (meessoost, engl. his)
- ihr = tema (naissoost, engl. her) või nende (engl. their) — kirjutusviis sõltub kontekstist
- unser = meie
- euer = teie (mitmus, mitteametlik)
- Ihr = Teie (austusväljend, kirjutatakse suure algustähega)

Millal ja miks kasutatakse omandi asesõnu?

Kui tahad öelda, kellele midagi kuulub: Das ist mein Buch. (See on minu raamat.)
Kui tahad märgata omavahelisi suhteid: Er ist mein Bruder. (Ta on minu vend.)
Nad asendavad tihti artikli (der/ein) ja paiknevad nimisõna ees.

Kuidas neid moodustatakse ja käänatakse? (lihtsustatud mustrid)

Oluline reegel: omandi asesõnad muutuvad vastavalt sellele nimisõnale, mida nad määravad. Muutus sõltub sõna sugu (maskuliin, feminiin, neutrum), arv (ainsus, mitmus) ja kääne (nominatiiv, akusatiiv, datiiv, genitiiv). Kõik omandi asesõnad järgivad sama käänemustrit (sarnaselt ein- vormile). Alljärgnev näide kasutab alust „mein-"; teised stems (dein-, sein-, ihr-, unser-, euer-, Ihr-) käänduvad samamoodi.

Peamised vormid (näide: mein-)
Nominatiiv (kes? mis?):
- maskuliin: mein Vater — Das ist mein Vater. (See on minu isa.)
- feminiin: meine Mutter — Das ist meine Mutter. (See on minu ema.)
- neutrum: mein Kind — Das ist mein Kind. (See on minu laps.)
- mitmus: meine Kinder — Das sind meine Kinder. (Need on minu lapsed.)

Akkusatiiv (keda? mida? — otsene objekt):
- maskuliin: meinen Hund — Ich sehe meinen Hund. (Ma näen oma koera.)
- feminiin: meine Tasche — Ich habe meine Tasche. (Mul on minu kott.)
- neutrum: mein Buch — Er liest mein Buch. (Ta loeb minu raamatut.)
- mitmus: meine Freunde — Sie besuchen meine Freunde. (Nad külastavad minu sõpru.)

Datiiv (kellele? millele? — kaudne objekt):
- maskuliin: meinem Bruder — Ich gebe meinem Bruder ein Geschenk. (Ma annan oma vennale kingituse.)
- feminiin: meiner Schwester — Er hilft meiner Schwester. (Ta aitab minu õde.)
- neutrum: meinem Kind — Ich erzähle meinem Kind eine Geschichte. (Ma räägin oma lapsele loo.)
- mitmus: meinen Freunden — Ich helfe meinen Freunden. (Ma aitan oma sõpru.) — tähele: mitmuse datiivi puhul saab sageli ka nimisõnale -n lõppu lisada: Freunden

Genitiiv (kelle? mille? — kuuluvus):
- maskuliin: meines Vaters — Das Auto meines Vaters ist alt. (Minu isa auto on vana.)
- feminiin: meiner Mutter — Die Meinung meiner Mutter ist wichtig. (Minu ema arvamus on tähtis.)
- neutrum: meines Kindes — Das Verhalten meines Kindes ist seltsam. (Minu lapse käitumine on kummaline.)
- mitmus: meiner Eltern — Die Unterstützung meiner Eltern hilft mir. (Minu vanemate toetus aitab mind.)

Märkus genitiivist: igapäevases kõnekeeles kasutatakse tihti hoopis von + datiiv (z. B. das Auto von meinem Vater) — see on väga levinud.

Olulised tähelepanekud ja segaduseallikad

Omandi asesõna nõustub mitte omanikuga (kes on omanik), vaid omandis oleva nimisõnaga: Er liebt seine Mutter. („seine" näitab, et sõna Mutter on feminiin — see ei tähenda, et omanik ise on naine.)
„ihr" võib tähendada nii tema (naise) kui nende. Formalisatsioonis tähendab suurtäht „Ihr" viisakat Teietamist.
Sie liest ihr Buch. = Ta (naissoost) loeb oma raamatut.
Sie lesen Ihr Buch? = Kas Te (austusväljend) loete oma raamatut?
Ihr Haus kann sowohl = tema (naine) maja, nende maja kui ka Teie maja (sõltuvalt kontekstist ja kirjakapitalisatsioonist).
„euer" — teie (mitm, mitteametlik). Vormid: euer (m./n. Nominativ), eure (f./Pl Nominativ/Acc), eurem (Dativ), eures (Genitiv) jne. Näide: Habt ihr eure Hausaufgaben gemacht? (Kas te tegite oma kodutööd?)
„Ihr" (suurtähega) = viisakalt „Teie"; näide: Haben Sie Ihr Ticket? (Kas teil on teie pilet?)

Adjektiivid pärast omandi asesõna (lühike tähelepanek)

Kui omandi asesõna on lauses, siis kõrvalseisev omadussõna (adjective) saab tavaliselt nõutava vormi vastavalt hele-mustrile (seda õpitakse saksa adjektiivide käänamise reeglite all). Näide lihtsas lauses:

Das ist mein neuer Hund. (See on minu uus koer.) — sõna „neuer" käänatakse vastavalt sellele, et mein- annab osa informatsioonist.

Sellel teemal on oma keerukamad reeglid (strong/mixed/weak declension), aga igapäevases lihtlauses on sagedased vormid sellised nagu näiteks ülal.

Tüüpvigu, mida vältida (näited)

1) Vale käändevorm (väga levinud):

Vale: Ich sehe mein Hund.
Õige: Ich sehe meinen Hund. (Ma näen oma koera.)

2) Segadus sein/ihr (tema — mees vs naine) või ihr (nende):
- Er hat sein Buch. (Ta (mees) omab oma raamatut.)
- Sie hat ihr Buch. (Ta (naine) omab oma raamatut.)
- Die Eltern suchen ihr Kind. (Vanemad otsivad oma last.) — „ihr" siin = nende

3) Formalne Teie ja „ihr"-sega segadus (kapitaliseerimise tähtsus):
- Ist das Ihr Koffer, Herr Schmidt? (Kas see on teie kohver, hr Schmidt?) — tähtis: „Ihr" suur tähega näitab viisakat pöördumist.

4) Unustada mitmuse datiivi -n lõppu nimetataval nimisõnal:
- Õige: Ich helfe meinen Freunden. (Ma aitan oma sõpru.)
- Vale: *Ich helfe meine Freunde.

Võrdlus eesti keelega — miks see võib esialgu segadust tekitada

Eesti keeles on possessiivsed asesõnad (minu, sinu, tema, meie jne.) muutumatud — nad ei vasta sugule ega käändele: minu auto, minu ema, minu lapsed.
Saksa keel nõuab kujundeid (meie näites: mein/meine/meinen/meinem jne.), mis sõltuvad sellest, kuidas nimisõna käändub. See on esialgu õppijale uus: saksa süsteem nõuab nõustumist nii soo kui käände ja arvu järgi.
Samas on mõte sama: mõlemad keeled väljendavad omandisuhet — erinevus on vormis (Eesti keel lihtsam selles tähenduses).

Lühiglosaar

Omandi asesõna (Possessivbegleiter) = sõna, mis näitab kuuluvust (mein, dein, sein jne.).
Nominativ = nimetav (kes? mis?)
Akkusativ = sihitis / otsene objekt (keda? mida?)
Dativ = alaleütlev / kaudne objekt (kellele? millele?)
Genitiv = omastav (kelle? mille?) — kuuluvus

Rohkem näiteid: igapäevased lihtlausevormid

Das ist mein Auto. (See on minu auto.)
Ich sehe deinen Freund. (Ma näen su sõpra.)
Er verkauft sein Fahrrad. (Ta (mees) müüb oma jalgratta.)
Sie liest ihr Buch. (Ta (naine) loeb oma raamatut.)
Wir suchen unser Baby. (Me otsime oma beebit.)
Habt ihr eure Schlüssel? (Kas teil on teie võtmed?)
Haben Sie Ihr Ticket? (Kas Teil (ausutatud vorm) on teie pilet?)
Ich gebe meinem Lehrer die Aufgabe. (Ma annan oma õpetajale ülesande.)
Das Haus meiner Eltern ist groß. (Minu vanemate maja on suur.)
Das ist meins. (See on minu oma.) — possessiivne asesõna eraldi lausel

Kokkuvõte

Õpi esmalt baasvormid (mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr, Ihr) ja järelikult ära unusta, et need käänduvad vastavalt nimisõnale (sugu, arv, käänd).
Harjuta enim levinud käände (nominativ, akkusativ, dativ) lihtsate lausetega: „Das ist …", „Ich sehe …", „Ich gebe …".
Ole tähelepanelik „ihr/ Ihr/ ihr" eristamisel ja eelkõige eesti-saksa erinevuse osas — eesti keel ei nõua neid käänete muutusi.

Loodan, et see kokkuvõte aitab sind olulisemate reeglite ja näidetega — kui soovid, võin lisada lühikesed käänetabelid ka teiste stemmide (dein, sein, unser, euer jne.) kohta või eraldi harjutuspõhised näited.