Impersoonne subjekt 'on'

Mis tähendab prantsuse asesõna "on"?

Prantsuse "on" on ebamäärane (impersoonne) subjekt-asesõna. Grammatilises tähenduses käib see verbi kolmandas isikus ainsuses, aga semantiliselt (sõnumi tähenduses) võib see tähendada: „üks“, „inimesed“, „meie“ (suulises kõnes), „keegi“ või lihtsalt üldist väidet. Eesti keelde tõlgitakse "on" tihti erinevalt sõltuvalt kontekstist: näiteks „öeldakse“, „inimesed“, „me“ või „üldiselt".

Millal ja miks kasutada "on"?

1) Üldised väited / üldine olukord
- On fume ici. — Siin suitsetatakse. (Sõltuvalt kontekstist: „inimesed suitsetavad siin“.)
- En France, on mange tard. — Prantsusmaal süüakse hilja.
- On ne sait jamais. — Seda ei tea kunagi.

2) Kui räägitakse üldisest arvamusest või käitumisest ("people")
- On dit que le musée est fermé. — Öeldakse, et muuseum on suletud. / Inimesed räägivad, et muuseum on suletud.
- On pense souvent que... — Tavaliselt arvatakse, et...

3) Passiivile lähedane tähendus (passive-like näited)
- Ici, on parle français. — Siin räägitakse prantsuse keelt. (Sarnane passiivile: „Prantsuse keelt räägitakse siin“.)
- On m'a volé mon vélo. — Minu jalgratas varastati. / Mulle varastati jalgratas.

4) Asendab "nous" (meie) kõnekeeles
- On va au cinéma ce soir. — Me läheme kinno täna õhtul. (Kõnekeel: "on" = "nous".)
- On est arrivés hier. — Me saabusime eile. (Kõnekeel; kirjapildis eelistatakse sageli "nous".)

5) Reeglid, juhised, ja sildid
- Ici, on ne fume pas. — Siin ei suitsetata. (Silt / maja reegel.)
- En cas d'incendie, on appelle les pompiers. — Tulekahju korral kutsutakse tuletõrjujaid.

Kuidas "on" koos verbi käitub? (konjugatsioon ja ajavormid)

Põhireegel
- Grammatilise vormi poolest käib "on" nagu kolmas isik ainsuses. Seega tegusõna pööratakse sageli nagu il/elle/on.
- Présent: On mange. — Sööme / siin süüakse.
- Futur: On ira demain. — Me läheme homme.
- Imparfait: On faisait ça souvent. — Me tegime seda sageli / seda tehti sageli.

Komponeeritud ajavormid (passé composé ja osasõna kokkulepe)
- Abiverbi (avoir või être) valik sõltub tegusõnast samamoodi nagu tavaliselt:
- Avec avoir: On a vu le film. — Me nägime filmi.
- Avec être: On est arrivé tard. — Me saabusime hilja. (Grammatilises mõttes: "arrivé" on formaalselt ainsuse kujul; kõnekeeles kuuleb sageli ka mitmusekuju.)

Osaõna kokkulepe ja nüansid
- Reeglid, mis kehtivad passé composé puhul: kui abiverb on avoir ja eelneb otsene asesõna, siis osasõna läheb selle otsese objekti järgi. Näide:
- On les a vus. — Me nägime neid. (Osaõna "vus" teeb kokkuleppe eelneva "les"-iga.)

- Kui abiverb on être (liikumisverbid, pronominaalsed), siis osasõna tavaliselt lepitakse subjektiga. Kuna "on" on grammatilises mõttes ainsus, siis kirjalikult on õige ainsuse vorm:
- Correct (kirjanduslik): On est parti hier. — (Formaalselt ainsus: "parti".)
- Kõnekeelne variant: On est partis hier. — (kõnekeeles kasutatakse sageli mitmust, kui "on" tähendas "nous".)

- Pronominaalverbidega (se laver, s'appeler jne) on samuti nüansse: formaalne reegel jätab tavaliselt osasõna ainsusesse, aga kõnekeeles kasutatakse sageli mitmust kui tähendus on „meie“:
- On s'est lavé. (formaalselt) — Me pesime end / Me pesime ennast.
- On s'est lavés. (könekeelne) — Me pesime end (mitmuse rõhutus).

Negatsioon, küsimused ja pöördvormid

Negatsioon
- Tavapärane negatsioon: On ne peut pas entrer. — Siia ei saa siseneda.
- Kõnekeel tavaliselt langeb "ne" ära: On peut pas entrer. — Me ei saa sisse (kõnekeeles).
- Muud negatiivsed konstruktsioonid: On n'a rien vu. — Me ei näinud midagi.

Küsimused
- Kõige tavalisem on kasutada "est-ce que" või intonatsiooni:
- Est-ce qu'on y va ? — Kas me lähme sinna?
- On y va ? — Lähme?
- Inversioon („Est-on … ?“) on võimalik, kuid formaalne ja harvem kasutuses kõnekeeles:
- Est-on d'accord ? — Kas ollakse nõus?

"On" vs "il" impersonal ja "nous" — mis vahe?

- "Il" impersonal kasutatakse impersonalsete väljendite jaoks, nt ilm, vajalikkus, üldine väide ilma konkreetse subjektita:
- Il pleut. — Sajab.
- Il faut étudier. — On vaja õppida / Tuleb õppida.
- "On" on isiklikum: ta viitab tegelikele inimestele/tegijatele (või sõnastab üldise tegevuse). Kui tahad öelda "inimesed ütlevad" või "me teeme", vali "on".
- On doit respecter les règles. — Inimesed/Me peame reegleid järgima.
- Il faut respecter les règles. — Reegleid tuleb järgida. (fookus vajadusel, mitte tegijatel)

Euphonic vorm "l'on" — millal seda kasutada?

- Kirjalikus ja formaalses prantsuse keeles kasutatakse vahel "l'on" (näiteks pärast konjunktsioone), et vältida kahte häälikut koos: "que on" → "que l'on".
- Exemple: Il faut que l'on parte. — Tuleb, et me lahkume.
- "L'on" ei muuda tähendust — see on stilistiline ja formaalne valik.

Levinumad vead ja kuidas neid vältida

1. Kasutada "on" liiga palju ametlikus kirjas
- Soovitus: ametlikus või kirjanduses eelistada "nous" kui mõtled konkreetselt „meie“. "On" sobib hästi kõnekeelde ja neutraalsemate üldistuste jaoks.
- Vähem sobiv: On est arrivés hier. (kirjalik)
- Soovitatav kirjas: Nous sommes arrivés hier.

2. Minevikuosaga kokkuleppe segadus
- Reegli mäletamine: grammatilise allikana käitub "on" ainsusena — formaalselt jäta osasõna ainsusse. Kui tahad väljendada selgelt mitmuse ja kirjalikult, kasuta "nous".

3. Segi ajada "on" ja "il" impersonaliga
- Kontrolli, kas lausel on tegija (kas me räägime inimestest) või on tegemist impersonalsete olukordadega (ilm, vajalikkus). Vastavalt kasuta "on" või "il".

Mitmekesine näidistõestik: palju näiteid eri kontekstides

Üldised väited ja tava
- On fume ici. — Siin suitsetatakse.
- On mange du pain au petit-déjeuner. — Hommikusöögiks süüakse saia.
- On dit que ce restaurant est bon. — Öeldakse, et see restoran on hea.

Passiivile lähedane kasutus / "räägitakse"-tüüpi lausete puhul
- On m'a dit que tu partais. — Mulle öeldi, et sa lahkud.
- On vend des journaux à la gare. — Jaamas müüakse ajalehti.

Komponeeritud ajavormid / pronominaalsed näited
- On a mangé à midi. — Me sõime lõunast.
- On est parti tard. — Me lahkusime hilja. (formaalselt: "parti" ainsus)
- On s'est rencontré hier. — Me kohtusime eile. (kõnekeel: sageli ka "On s'est rencontrés".)

Negatsioon ja küsimused
- On ne peut pas entrer. — Siia ei saa sisse.
- On n'en sait rien. — Me ei tea sellest midagi.
- Est-ce qu'on commence ? — Kas alustame?

Euphonic "l'on" ja kontrastid
- Il est important que l'on comprenne la situation. — Oluline on, et mõistetaks olukorda. (formaalsem)

Kokkuvõte ja praktilised soovitused õppijale

- "On" on väga kasulik ja levinud prantsuse asesõna: see teeb laused neutraalseks ja sobib üldistusteks.
- Grammatilise pööramise poolest käib "on" nagu kolmas isik ainsuses — kasuta verbis kolmanda isiku ainsuse vormi.
- Passage-composé puhul vali abiverb nagu tavaliselt (avoir/être). Formaalselt jäta osasõna ainsuse kujule; kõnekeeles võid kuulda mitmuse kujulgi.
- Kui kirjutad ametlikku teksti või tahad selgelt tähistada mitmust, kasuta "nous".
- Kui Eestis on mõni vaste, siis "on" tõlkimisel kasuta konteksti: "öeldakse", "inimesed", "me" või „üks/üldiselt“.

Lühisõnastik (glossary)

- Impersoonne subjekt / impersoonne asesõna: subjekt, mis ei viita konkreetsele isikule; prantsuse puhul sageli "on" või "il".
- Kolmas isik ainsuses (3. p. ainsus): grammatilises pööramises vorm, mida kasutatakse ka "on"-ga.
- Abiverb (auxiliaire): verbaalne abivorm (avoir või être), mida kasutatakse koos osasõnaga (nt passé composé).
- Osaõna / minevikuos: participe passé, mida kasutatakse compossé-aegades ja millel võib olla kokkulepe sõltuvalt konstruktsioonist.
- Pronominaalne verb (verbe pronominal): verb, mis esineb koos refleksiivse asesõnaga (nt se laver).

Kui soovid, võin koostada veel lühikese võrdlustabeli "on" vs "nous" vs "il" või kogumi tavapäraseid kõnekeelseid väljendeid, kus "on" asendab "nous".