Nominatiiv (subjekt) – lausefunktsioonid
A1Mis on nominatiiv (poola: mianownik)?
Nominatiiv (eesti keeles nominatiiv; poola keeles mianownik) on nimisõnade ja omadussõnade algkuju, mida poola keeles kasutatakse peamiselt lause subjektina — vastuseks küsimustele "kto?" (kes?) või "co?" (mis?). Sellega kohtad sõna tavaliselt sõnastiku kujul: näiteks dom, kobieta, dziecko.
Millal ma kasutan nominatiivi poola keeles?
[list]
[*]Subjekt (see, kes või mis teeb tegevust).
Polish: Kobieta czyta książkę. — Eesti: Naine loeb raamatut.
Polish: Pies szczeka. — Eesti: Koer haukub.
Polish: Studenci rozmawiają. — Eesti: Üliõpilased vestlevad.
[*]Predikatiivsed omadussõnad (pärast olla‑verbi omadussõna lisamisel).
Omadussõna, mis kirjeldab aluse omadust, on nominatiivis ja peab olema suguse ja arvuga kooskõlas:
Polish: On jest wysoki. — Eesti: Ta on pikk.
Polish: Ona jest ładna. — Eesti: Ta on ilus.
[*]Identifitseeriv lause "to jest" ja vastused küsimusele "Co to jest?" (mis see on?).
Kui lause algab sõnaga "to" ('see'), predikatiivne nimisõna jääb tavaliselt nominatiivi:
Polish: To jest mój brat. — Eesti: See on minu vend.
Polish: To jest książka. — Eesti: See on raamat.
[*]Eksistents lauses ("on/ei ole").
Polish: Na stole jest książka. — Eesti: Laual on raamat.
Polish: Są dwa koty w kuchni. — Eesti: Köögis on kaks kassi.
[/list]
Millal predikatiiv peaks olema instrumentaal (sagedane segaduse allikas)?
Suureks eksituse allikaks on see, et poola keeles kasutatakse predikatiivsete nimisõnade puhul sageli instrumentaali (narzędnik), eriti kui räägitakse ametist, rahvusest, rollist või kuuluvusest — aga see kehtib pärast olla‑verb'i ilma "to"-ta. Võrdluseks: eesti keel kasutab siin nominatiivi.
Näiteks:
Polish: To jest lekarz. — Eesti: See on arst. (lekarz = nominatiiv)
Polish: Mój brat jest lekarzem. — Eesti: Minu vend on arst. (lekarzem = instrumentaal)
Polish: To jest Polak. — Eesti: See on poolakas.
Polish: On jest Polakiem. — Eesti: Ta on poolakas. (Polakiem = instrumentaal)
Reegel lühidalt:
[list]
[*]Kui identifitseerid midagi sõnaga "to" või vastad "Co to jest?", kasutad nominatiivi.
[*]Kui ütled, kelleks keegi on (amet, rahvus, staatus) ilma "to"‑ta, on tihti vaja instrumentaali.
[*]Omadussõnad (nt "wysoki", "miły") püsivad nominatiivis.
[/list]
Kuidas ma leian/moodustan nominatiivi? (lühike ülevaade vormidest)
Nominatiiv on tavaliselt sõnaraamatu vorm (nimisõna ainsuse määratav vorm). Siin on lihtsustatud mustrid, et alustada — poola keeles on palju erandeid, aga need näited annavad tunnetuse:
[list]
[*]Meessoost (masculine):
- Sageli lõpeb konsonandiga: dom, pies, student.
- Mõned meessoost sõnad lõpevad -a: mężczyzna, poeta (need on meessoost vaatamata -a lõpul).
- Mitmuse nimetav (masculine personal) sageli -i/-y või erivormid: student → studenci; dom → domy.
[*]Naissugu (feminine):
- Sageli lõpeb -a: kobieta, książka.
- Mitmuse nimetav: kobieta → kobiety; książka → książki.
[*]Kesksooline (neuter):
- Sageli lõpeb -o/-e/-ę: okno, dziecko, imię.
- Mitmuse nimetav: okno → okna; dziecko → dzieci (erandlik pluralvorm).
[*]Omadussõnad (nominatiiv):
- Dobry (m): dobry student
- Dobra (f): dobra kobieta
- Dobre (n): dobre dziecko
- Mitmus: dobrzy studenci (masculine personal), dobre kobiety, dobre dzieci
[/list]
Kuidas nominatiiv mõjutab tegusõna ja kooskõla?
- Tegusõna olevikuvormid lepivad kokku alusega persooni ja arvuga: ja czytam (ma loen), ty czytasz (sa loed), on czyta (ta loeb), my czytamy (me loeme).
- Minevikuvormides näitab tegusõna lisaks arvule ka sugu: on czytał (tema (m) luges), ona czytała (tema (f) luges), oni czytali (nad mehed) / one czytały (nad naised).
- Omadussõnad, asesõnad ja määrsõnad, mis kirjeldavad subjektit, peavad olema nominatiivis ja sobima soo/argiga.
Tavalised vead ja kuidas neid vältida
[list]
[*]1) Nominatiivi kasutamine instrumentaali asemel pärast "jest" (amet, rahvus jne):
- Vale: On jest lekarz. — Õige: On jest lekarzem. — Eesti: Ta on arst.
- Vale: Ona jest moja siostra. — Õige: Ona jest moją siostrą. — Eesti: Ta on minu õde.
Nõuanne: kui räägid kellegi ametist/rahvusest ilma "to"‑ta, mõtle instrumentaalile (pol. narzędnik).
[*]2) Omadussõnade ja nimisõnade nõusoleku unustamine (sugu/number):
- Vale: Nowy samochody stoją. — Õige: Nowe samochody stoją. — Eesti: Uued autod seisavad.
[*]3) Nimetaja kasutamine objekti asemel (accusative vs nominative):
- Vale: Widzę pies. — Õige: Widzę psa. — Eesti: Ma näen koera.
[*]4) Vocative (pöördumise käänd) ja nominatiiv segamini:
Poola pöördumisel on eraldi vokaal (nt Piotrze!), kuid igapäevakõnes kasutatakse sageli nimetajat (Piotr!). Vokaal on aga grammatiliselt õigem pöördumisel.
[*]5) Eestlaste eripära: eesti keel kasutab nominatiivi pärast "on"; ära eelda automaatselt sama juhtivat käändet poola keeles (tihti instrumentaal oodatud).
Kuidas kiiresti kontrollida, kas kasutada nominatiivi?
[list]
[*]Küsi: "Kto?" või "Co?" — vastus on nominatiiv.
[*]Kas sõna on lause subjekt? Kui jah → nominatiiv.
[*]Kas vastad "Co to jest?" või kasutad "to jest"? Siis tavaliselt nominatiiv.
[*]Kas lause ütleb "Ta on X" (amet, rahvus jms) ilma "to"‑ta? Siis kontrolli ka instrumentaali võimalust.
[/list]
Lühike sõnastik (glossary)
[list]
[*]Nominatiiv (mianownik): kääne, mis märgib lause subjektit; tavaliselt sõnaraamatu vorm.
[*]Subjekt (podmiot): lause osa, mis teeb tegevust või kelle kohta öeldakse midagi.
[*]Predikatiiv/predikatiivne nimisõna: nimisõna või omadussõna, mis asetub olla‑verbi järele ja kirjeldab või identifitseerib subjektit.
[*]Instrumentaal (narzędnik): poola kääne, mida kasutatakse mitmete predikatiivide ja abistruktuuride korral (nt ametid, rollid pärast "jest").
[*]Kooskõla (zgodność): omadussõnade/tegusõnade sobitamine subjekti soo ja arvuga.
[/list]
Kui soovid, võin lisada lühiülevaate tavalistest lõpuvormidest (klassikalised deklinatsioonitabelid) või koostada rohkem eesti↔poola võrdlusnäiteid, et konkreetseid vigu harjutamisel vältida.